Sipsiku ja Vikerkarude rühma “sinilinnupojakesed” on pesast väljaminekuks valmis…

Kena kevade oli käes. Puud haljendasid noorte lehtede ehtes, lilled õitsesid aasal, põllul tärkas noor oras… Põllu serval laia pärna otsas laulsid kaks lindu teineteise võidu. Laulsid ja läksid tööle. Teine tõi teise nokatäie, esiti raagusid, siis pilliroopinnukesi, siis kulukõrrekesi, edasi vooderdasid linnud oma pesa pehme samblaga seestpoolt ära ja kõige peale tegid nad udusulist ilusa aseme.

Mõne päeva pärast tekkisid pesasse munad ja linnukesed ei lahkunud enam pesast. Kui emalind haudus, tõi isalind temale süüa ja laulis talle meeleheaks. Nõnda läksid nädalad, hommikust sai õhtu…

Väikesed lapsukesed tegid oma esimesed sammukesed, noka vahelt kostus esimene lauluheli ja peagi tuli teha oma esimene tiivasirutus ja lennata ning maailma tundma õppida kaugemal kui turvaline pesa. Tuli õppida hakkama saama, tuli kasvada tugevaks ja tuli kogeda ümbritsevat…, et olla valmis pikaks rändeks, rännakuks maailma avastamise teel.

See jutt on vanast eestiaegsest aabitsast, mis imehästi sobib Sinilinnu lasteaia lõpetajatele. Sipsiku ja Vikerkarude rühma lõpetajad on justkui need pesast väljalennanud linnud selle rännaku alguses.

Kõik need Sinilinnu lasteaia “linnulapsukesed” olid mitmetahulised, igaüks oma moodi – just sellised, nagu neid olid kujundanud nende kodu, sõbrad, lasteaed, eelkõige rühmakaaslased ja õpetajad.

Nende laste lasteaiatee küll lõpeb, aga mälestused Sinilinnus oldud ajast jäävad – mängud lasteaiakaaslastega, toredad tegevused toas ja õues, õppekäigud, üritused lasteaias ja väljaspoole seda ning loomulikult ülev lasteaia lõpupidu.

Soovime lõpetajatele kaunist rännakut teadmiste teel! Osake valida teid ja kohti, olge uudishimulikud ja vaprad, olge need, kes te olete!

Top